AEF 35

Kristina Mänd: Eesti digiriigi edulugu on seotud tugevate inimestevaheliste sidemetega

35 aastat tagasi sündis Eestis organisatsioon, mille mõju kodanikuühiskonna kujunemisele on hindamatu. Avatud Eesti Fond, mille väärtus ei seisne pelgalt rahastamises, vaid tarkades otsustes ja inimestesse investeerimises, on aidanud kujundada Eestit kaasavaks ja avatud ühiskonnaks, kirjutab E-riigi Akadeemia e-demokraatia vanemekspert Kristina Mänd. 

Kui 1994. aastal kandideerisin Avatud Eesti Fondi kaudu Muskie stipendiumile, polnud mul aimugi, et sellest saab alguse elumuutev teekond. Toona tundus see põnev ja hea võimalus õppida USAs, kuid tegelikult istutas see kogemus minu sisse seemne, millest kasvas välja missioon panustada Eesti kodanikuühiskonda ja tugeva kolmanda sektori loomisse.

Tarkus investeerida inimestesse

AEF ei ole kunagi olnud lihtsalt üks järjekordne toetuste jagaja. Tundlikel ühekskümnendatel oli fondil tarkust teha midagi hoopis erilist – investeerida inimestesse ja luua keskkond, kus areneda, õppida ja julgelt unistada. Seda ajal, mil internet oli alles unistus, kuid saadi aru, kui tähtis on sotsiaalne kapital nii väikeses riigis nagu Eesti.

Eestis on vähe organisatsioone, kelle panus ühiskonda oleks nii suur, ent samas nii nähtamatu kui Avatud Eesti Fondil. AEF-i toega looud Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsioon, maakondlikud tugikeskused ja vabatahtliku töö populariseerimine ei ole lihtsalt järjekordsed bürokraatlikud algatused – see on missioon reaalsete muutustega, mis lõid aluse meie tänasele kodanikuaktiivsusele ja avatud ühiskonnale. 

Nähtamatu jõud avatud ühiskonna taga

Kui täna räägitakse, kuidas tehnoloogia muutis ühiskondi avatuks, siis fond tegi seda juba enne digiajastut luues Eestis usalduse ja koostöövõrgustikud ammu enne, kui kodulehed ja e-kirjad muutusid igapäevaseks. See oli revolutsioon ilma loosungiteta, ent mõjuga, mida tajume tänaseni.

Samas tunnen, et fondil oleks olnud ja on jätkuvalt potentsiaali jagada oma teadmisi veelgi laiemalt ka rahvusvaheliselt. Eesti kogemus usalduse ja kaasamise ehitamisel on midagi, mida võiks rohkem tutvustada teistele riikidele, kus sageli arvatakse, et lahendused peituvad pelgalt tehnoloogias. Eesti edu digiriigi loomisel on suures osas seotud just tugevate inimestevaheliste sidemetega, mille loomisel Avatud Eesti Fond on olnud võtmerollis.

Fondile soovin juubeliks uut hoogu, sest kuigi Eesti on teinud märkimisväärseid edusamme, pole kaasav ja vaba ühiskond midagi iseenesestmõistetavat. Selle hoidmiseks on vaja pidevat tööd ning seda saab teha vaid teadlikult ja ühiselt pingutades. AEF on olnud ja võiks edaspidigi olla selle pingutuse keskmes. Suuresti on just AEF koos teiste organisatsioonidega loonud kaasava ühiskonna mudeli, milles mina tahan elada.

Omanäoline Kool andis vaba Eesti haridusele stardikiirenduse

Rohkem kui 30 aastat tagasi käivitatud ühendus Omanäoline Kool oli sellele tagasi vaadates märkimisväärne pöördepunkti Eesti haridusmaastikul. Selle liikumise kaudu muutus kogu Eesti koolikultuur märgatavalt avatumaks, koostööpõhisemaks ja demokraatlikumaks, kirjutab ühenduse loomise juures olnud kauaaegne haridusjuht Ott Kasuri. 

Ühendus Omanäoline Kool ei olnud pelgalt koolitusprojekt, vaid kultuuriline ja ideoloogiline nihe, mis sai teoks koostöös tänavu 35. aastapäeva tähistava Avatud Eesti Fondiga. Tollasele õhinapõhisele ja lootusrikkale ajale oli iseloomulik, et muutused toimusid ülikiiresti ja nii sai sisuliselt vaid mõne koosolekuga kogu nõukogudeaegne koolisüsteem pea peale keeratud ning alustatud uue, vabale Eestile sobiva koolisüsteemi ülesehitamisega. 

Järsk kannapööre oli hädavajalik

Omanäolise Kooli eesmärgiks oligi teha järsk kannapööre nõukaaegsest koolisüsteemist lahtisaamiseks ning luua üle Eesti erinäolisi koole, mis vastaksid uue aja nõudmistele.  Üleminekul nõukogudeaegselt haridussüsteemilt demokraatlikule ja avatud koolikultuurile oli vaja nii materiaalset kui ka ideelist tuge. Nõustajatena olid meil abiks mitu USA ülikoolide professorit, kes hariduspoliitika koolitusseminari “Kooliarendus – juhtimine ja tulemushinnang” järgselt 1993. aastal panid paika projekti “Omanäoline Kool” ettevalmistamiseks korraldava toimkonna, kuhu kuulusid Hannes Voolma, Ott Kasuri, Tarmo Pajus, Galina Oja ja Epp Rebane.  Viieliikmeline toimkond kutsuti Ungarisse rahvusvahelisse meistriklassi end täiendama. Lisaks kaasas Kooliamet veel kümmekond kaasõppejõudu.

1993. aasta sügisel käivitus projekt "Omanäoline Kool" Kooliameti, Avatud Eesti Fondi ja Columbia Ülikooli koostöös.  Kooliameti projektijuht oli Hannes Voolma ning osales 75 koolimeeskonda üle Eesti. 1994 aastal jätkus projekt "Omanäoline Kool 2" Kooliameti, Avatud Eesti Fondi ja Helsingi Ülikooli koostöös. Projektijuht oli Aimur Liiva, osales 50 kooli üle Eesti. Neli nädala pikkust täiendõppeseminari koolide 2-3 liikmelistele meeskondadele viis läbi  Kooliamet Avatud Eesti Fondi toetusel.

Üks olulisi muudatusi, mille Omanäoline Kool kaasa tõi, oli liikumine direktorikeskselt, autoritaarsemalt, juhtimisstiililt meeskonnakesksele juhtimisele. Enam polnud direktor üksi see, kes kõike otsustas, vaid sõnaõiguse said ka õppejuhid, õpetajad, vanematekogu ja lõpuks ka õpilased, mis oli nõukogudeaegse süsteemiga võrreldes suur samm edasi. Koolitöö planeerimine muutus selliseks, et iga inimene koolis pidi saama aru, et koolikultuuri kujundavad kõik koolipere liikmed. Sealjuures pidi hea koolijuht olema endiselt nähtav, olema meelsuse ja kultuuri kujundaja, kuid enam ei räägitud vaid direktorist, vaid koolimeeskonnast.

Uus aeg tõi uue õppekava

Omanäolise Kooli algatuses osalejad reformisid põhjalikult ka seda, kuidas ja mida koolis õpiti. Esmakordselt Eestis loodi põhjalik ühiskonnapõhine õppekava, mis oli silmapaistev koolikultuuriline muudatus. Õppekava loomiseks moodustati ainekavade töörühmad, mis koosnesid nii õpetajatest, teadlastest, õppejõududest kui teistest haridusega seotud inimestest. See oli esmakordne ja hädavajalik samm, sest varem puudus Eestis kogemus, kuidas kogukondade vajadusi arvestavalt õppekava luua. 

Omanäolise Kooli liikumine tõi Eesti koolidesse sisse mõtteviisi, et õppimine on elukestev protsess, mis ei lõpe ei õpilase ega õpetaja jaoks koolimaja ukse sulgudes. Koolid hakkasid regulaarselt läbi viima arengu- ja koolituspäevi, mis lähtusid nende enda töötajate rahvusvahelistest kogemustest ja tõid uut teadmist otse koolimeeskondade igapäevatöösse.

Koolijuhid ja õpetajad said muutuste piibli

Just see demokraatlik ja koostööpõhine lähenemine tegi Omanäolise Kooli projektist omas ajas nii erilise ja Eesti haridussüsteemi edasist käekäiku määrava algatuse. Lisaks täiendõppele välismaal tõlgiti eesti keelde ka üks haridusmuutuste läbiviimisel väga oluline teos – käsiraamat „Principles for Our Changing Schools: The Knowledge and Skill Base“, millest kujunes koolijuhtide ja õpetajate jaoks „muudatuste juhtimise piibel“. See teos sisaldas põhjalikke praktilisi nõuandeid ning sai asendamatuks teejuhiks paljudele, kes soovisid oma koolides tõelist koolikultuuri muutust ellu viia. Selle ja teiste materjalide tõlkimisel tekkisid ka mitmed täiesti uued eestikeelsed mõisted ja hariduslik sõnavara täienes laiemalt, mis väljendas hästi uue ajastu mõtteviisi.

Kindlasti on oluline ka see, et Omanäolise Kooli projekt toimis integratsioonivahendina, hõlmates õpetajaid ja koole üle kogu Eesti, sealhulgas Narvast, Kohtla-Järvelt ja Sillamäelt. Projekti kaasatus oli märkimisväärne ja aitas siduda eesti- ja venekeelseid koole ning õpetajaid ühte koolikultuurilisse ruumi. 

Omanäolise Kooli pärand on endiselt tajutav

Täna võib julgelt väita, et Omanäolise Kooli liikumine andis vaba Eesti haridusele suurepärase stardi. Ilma selle algatuseta oleksid Eesti koolid tänapäevase haridussüsteemini küll ilmselt jõudnud, kuid palju hiljem ja suuremate sünnivaludega.  

Omanäolise Kooli pärand on endiselt nähtav ja tajutav meie koolides. Kuigi tänapäeval ei pruugi sarnast projekti enam vaja olla – maailm on muutunud avatumaks ja võimalused mitmekesisemaks – ei tasu unustada, kui oluline oli see projekt omas ajas ajalooliste muutuste läbi viimiseks. Usun, et Omanäolise Kooli vaim elab ka tänapäeva koolikultuuris edasi, olles igapäevase koolitöö osa.

Sõnaga maailma muutmas: Eesti väitlusliikumise lugu 

Kolmkümmend aastat tagasi hakati Avatud Eesti Fondi toel andma Eestis väitlusharidust. Tänaseks kõikjale levinud ja ühiskonda sügavalt mõjutanud liikumine alustas väikselt ja mõneti ootamatutest kohtadest, kirjutab kogenud kõne-ja väitlemisoskuste koolitaja Margo Loor. 

Kuidas muuta ühiskonna mõtteviisi? Üks retsept on kindlasti selline -- tee muutus hariduses, oota mõnikümmend aastat ja korras. Kas käputäis õpetajaid, kes 1994. aasta kevadel Viljandis, Mustlas, Kuressaares ja Tallinnas oma klassi teleka ja videomaki tassisid, teadsid, millist ahelreaktsiooni nad on käivitamas? Ma kahtlen. 

Mina tol kevadel 9. klassi õpilasena kirjanduse tundi minnes kindlasti ei teadnud, et järgmise 45 minutiga muutub kogu mu elu. Videokassett läks plastiku klõbisedes mängijasse ja teleri ekraanile ilmusid toogades väitlejad. Poolt ja vastu kõned. Ristküsitlused. Kohtunike kommentaarid. See oli midagi täiesti teistsugust, korraga antiigi hõnguline ja värskusest ning vabadusest tulvil! Koolis oli õpilane ikka olnud käsutäitja. Nüüd korraga terendas võimalus noorena oma arvamust kõva ja selge häälega, lausa lavalaudadelt kõne vormis esitada. 

Algus nagu salaseltsis

Paar kuud varem olid Pedagoogikaülikooli tudengid ja õppejõud üles filminud esimese eestikeelse näidisväitluse. Veel mõned kuud enne seda oli väike grupp Eesti õpetajaid käinud koos mitmete teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide õpetajatega Budapestis ja õppinud USA treeneritelt väitlushariduse põhialuseid. Nüüd, kaasas pedas tehtud videokassetid, läksid nad igaüks oma koolis ja oma tunnis õpilaste juurde, näitasid neile filmilindilt väitlust ja küsisid, kes oleks huvitatud proovima. 

Selle videokasseti sisu lükkas liikuma midagi salaseltsi taolist. Esialgu oli asjasse pühendatuid vaid käputäis, vähem kui kümnest koolist. Õpiti ja harjutati koos argumendi- ja kõneoskuseid, käidi teineteisel mööda Eestimaad külas sõprusväitluseid tegemas, pandi alused koolide väitlusklubidele. 

Mitmetes koolides ei tahtnud eriti vanemad õpetajad kuidagi leppida sellega, et noortel mingi oma arvamus on ning julgus ja oskused seda väljendada. Väitlus oli rebel, väitlus oli silmiavav, iga väitlusega füüsiliselt tuntav aju kasv oli joovastav. Tasapisi hakati näidisväitlustega liikumist laiendama. Uhke tunne oli, kui AEFi teleka ja tumedate klaasidega mugav mikrobuss ette veeres ning algas sõit mõnda teise linna, et sealsetes koolideski väitlustuuled puhuma panna. 

Tänase väitlusseltsi sõnal on kaalu

Meie “peakorter” fondi kontoris Estonia puiestee 10 oli esimene koht, kus me saime Netscape brauseriga hakata mõni aasta varem loodud veebis surfama, et valmistuda osalemiseks esimestel rahvusvahelistel väitlusüritustel. Mitmed hakkasid oma koolides toimetama kooliajalehti ja tegema kooliraadiot. Olime pöördumatult sõnavabadusest “nakatunud”. 

1998. aastal loodud Eesti Väitlusselts on täna üleriigiline vabaühendus, kelle argumenteerimisele üles kutsuval häälel on arvestatav kaal nii haridusmaastikul, koolitusturul kui ühiskondlikus arvamuskultuuris. Keskkoolide väitluse Eesti meistrivõistlustel osaleb enam kui kuuekümne kooli õpilasi, arutlevat haridust antakse veel palju rohkemates koolides. Aasta suurim väitlusturniir toimub koostöös Eesti presidendiga. 

Argumenteeritud väitlusoskus on väärikas rida CVs

Argumendi- ja väitlusoskus on muutunud normaalseks osaks kaasaegsest Eesti ühiskonnast. Kas me oskasime sellest unistada, kui esimest väitlusõpikut AEFi kontoris tõlkisime ja toimetasime? Võib-olla siis, 1996. aastal, juba natuke oskasime, sest olime näinud teisi, palju pikema demokraatiaga riike, kus argumenteeritud mõtlemisoskus oli normaalne osa inimeseks olemisest.

 Väga ümmarguselt on avatud ühiskonna fondide võrgustik aastakümnete jooksul toetanud Eesti väitlusliikumist kokku ca kahe miljoni dollariga. Selle investeeringu ühiskondlik mõju on olnud tohutu. Täna leiab väitlusoskused paljude Eesti inimeste resümeest alates pooltest Rakett 69 osalejatest kuni ministrite, kultuuritegelaste, juhtivate teadlaste ja suurettevõtjateni. Ühe mitmekümnemiljonilise käibega elektroonikaettevõtte juht ütles mulle mõned aastad tagasi: “Ma tegin ise kooli ajal väitlust ja see oli ülikasulik. Kas Sa saaks palun tulla ja mu ettevõtte juhtkonna ka argumenteeritult väitlema õpetada?” Riigikantselei juures tegutses aastaid kõrgemate riigiametnike väitlusklubi. 

Kingitus, mida tuleb edasi jagada

Kui oled saanud väärtusliku kingituse, tuleb seda väärtust jagada. Mandalay, Birma. Vientiane, Laos. Tbilisi, Georgia. Chișinău, Moldova. Chiang Rai, Tai. Need on mõned kohad maailmas, kuhu Eesti on jätnud jälje, kus Eesti õpetajad ja treenerid on käinud argumenteeritud mõtlemise ja eneseväljenduse oskuseid edasi õpetamas. 

Kui ma aastal 2011. esimest korda Birmas käisin, siis valetasin piiri peal, et olen tulnud puhkusele. Tegelikult tegin suletud akende ja uste taga üle terve riigi kohale sõitnud õpetajatele väitlusoskuste koolitusi. Elevus ja entusiasm, mis riskidest olenemata ruumis nende nädalate jooksul valitses, meenutas mulle elavalt meid ennast 90-ndate keskel. Sellest koolitustuurist sai alguse Birma väitlusliikumine, mille liikmed ka täna, verise hunta tagakiusamisest hoolimata, vastupanuliikumise kontrolli all olevatel aladel, teinekord pisikestes hüttides keset džunglit, õpetavad Eestist pärit joonistega kohalikele lastele mõtte-, sõna- ja eneseväljenduse vabadust, aga ka sellega kaasas käivaid oskuseid ja vastutust. 

Me pole kunagi saadut tagasi maksnud, aga me oleme seda palju kordi edasi andnud ja anname veel. Praegu on oluline aidata uuesti üles ehitada Ukraina väitlusliikumine. See lugu, päevast päeva edasi elav lugu, mis algas ühest Avatud Eesti Fondi projektist, on Eesti Väitlusseltsi lugu. Kuid ühtlasi on see meie avatud ühiskonna lugu ja meie rahva demokraatlike oskuste lugu. Aitäh, Avatud Eesti Fond ja palju õnne 35. sünnipäevaks!