25 aastat Berliini müüri langemisest
Lugupeetud külalised!
Meie tänase arutelu ajendiks on Berliini müüri langemine 25 aastat tagasi, mis vapustas mitte ainult kogu Euroopat vaid ka maailma.
Balti riikide vabanemisprotsessid said oma hoo sisse samal aastal kui kulminatsiooniks kujunes 23. august. Siis toimus Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimise 50-ndat aastapäeva äramärkiv kolme Balti riigi ühine rahumeelne demonstratsioon, kus inimesed seisid üksteise kõrval, kätest kinni Tallinnast Vilniuseni, moodustades nn Balti keti. 23. Augusti õhtul kell 19.00 hakkas Eesti ja Läti piiril liikuma nii Tallinna kui Vilniuse poole märgusõna "Vabadus" ning kõlas kolmekeelne, spetsiaalselt selleks ürituseks komponeeritud laul, mis mõjus kui kolme Balti rahva ühishümn: "Ärgake, Baltimaad!", mida te just enne ettekande algust kuulsite. Kokku osales üritusel umbes kaks miljonit inimest ning inimrivi kogupikkus oli ligikaudu 620 kilomeetrit. 26. augustil võttis Moskva vastu teravatoonilise otsuse olukorrast Baltimaades, kus Balti kett tunnistati natsionalistlikuks hüsteeriaks.
1989. aastal lõi Eestis laineid legendaarne punkbänd JMKE oma lauluga “Tere, perestroika!” , mis võitis Eesti televisioonis populaarse lauluvõistluse, mille auhinnaks pidi olema tol korral võimatuna näiv reis Euroopasse. Oma auhinda ei saanud bänd küll kunagi kätte, kuid õnneks ei tulnud neil piiride avanemist enam kaua oodata:
Tere perestroika demokraatia
Diktatuuri küüsist on mõnus pääseda
Miilits ja punkar sõbralikult, näe,
Ulatavad teineteisele nüüd käe
See avanemisjoovastusest sündinud, kuid sarkasmi ja skepsisega vürtsitatud laul, mille sõnu teatakse siiamaani peast, ei võinud ette näha, et 25 aasta pärast on miilits, Nõukogude võimu repressiivmasina elav kehastus - Eesti Vabariigis küll politsei - üks kõige usaldusväärsemaid institutsioone Eesti riigis. Ka tervikuna on usaldus oma riigi ja selle toimivuse läbipaistvusse kõrge.
Sel ajal Eestis ei osanud ette kujutada ettekujuteldamatut. Et riigiga on meil parallseelselt väga hästi toimiv e-riik, et veebis saab asutada firma 10-15 minutiga, et arstid väljastavad digiretsepte, et veebis saab registreerida sünde ja surmasid ja uuendada juhiluba. Et olulised pangategevused, - sh iga-aastane tuludeklaratsioon või ettevõtte majandusaasta aruande esitamine - saab korda ajada arvuti või mobiiltelefoni vahendusel ning minutite jooksul.
Et meil on e-valimised, mida näiteks viimastel Euroopa Parlamendi valimistel kasutas tavapärase sedeli ja valimiskasti asemel juba ⅓ valijatest. Ootame huviga märtsikuiseid tulemusi, mil toimuvad Eesti järgmised parlamendivalimised. Et 99% elanikkonnast on mobiiltelefonid. Et samasooliste kooselu saab seadusliku kaitse ja üksteise laste adopteerimisõiguse. Et Eestil on oma esimene e-resident, kelleks on möödunud nädalal värskelt oma digitaalse isikutunnistuse kätte saanud politoloog Edward Lucas; ja et 2025 aastaks peaks ambitsioonika kava järgi e-eestlasi olema juba 10 miljonit - teisisõnu on meil kavas oma rahvaarvu kümnekordistada ja “ last, but not least” , et oleme EL ja NATO liikmed.
Küllap aga ei osatud ette kujutada ka negatiivset, mis 25 aastat hiljem meie ühiskonda iseloomustab. Et 25 aastat hiljem on ikka veel Eestis ligi 90 000 kodankondsuseta või määratlemata kodakondsusega isikut. Et osa inimestest nii Eesti – Venemaa piiril Narvas ja pealinnas elavad kui eri planeetidel nii majanduslikult, kultuuriliselt kui sotsiaalselt.
Et osa eestivenelastest viibivad väga selgelt endiselt venekeelse, propagandistliku ja Kremli-meelse meedia infoväljas. Et Eestist lahkub pidevalt ja majanduskriisi tippaastatel kümnete tuhandete kaupa välismaale parimas tööeas inimesi ning osad külad muutvad seetõttu pelgalt naiste ja laste elupaikadeks. Et paljude oma hoiakute poolest - näiteks suhtumiselt sisserändajatesse - on eestlased endiselt tõrjuvad. Et Eestis on EL suurim palgalõhe, mis tähendab, et naised saavad Eestis sama töö eest meestest keskmiselt ⅓ võrra vähem palka
Kuid ka see Euroopa Liit, millega Eesti 2001.aastal ühines, on muutunud.
1989. aastal arvasime, et liberaalse demokratia ja autoritaarse kommunismi omavaheline võitlus on läbi. Tõesti, Euroopa Liidu sisest koostööst, kaupade ja teenuste vabast liikumisest on saanud osa ja kasu kõik liikmesriigid. Eriti tunnetatav on olnud struktuurifondide kaudu saadav abi, meie piirid on nüüd kindlamad kui ning sotsiaalse kaitse standardid ning kodanikuühiskonna ja sotsiaaldialoog astunud tohutu sammu edasi.
Samas oleme tänaseks saanud tunda ka eurokriisi vapustusi, karmusmeetmeid ja ühiselt osalenud Euroopa majanduse tulekahju kustutamisel.
Kui vaatame tänast Euroopat laiemalt väärtuste ja rahvusvahelise õiguse vaatenurgast, siis näeme, et nii mõnedki mineviku varjud on tagasi. Näeme enda ümber teise maa territooriumi hõivamist, piiride muutmist, sõjalist agressiooni, autoritaarsete rezsiimide tõusu ning imperialistlikke meeleolusid. Näeme, et nii mõneski lahingus on liberaalne demokraatia kaotamas äärmuslikele ideoloogiatele ja populismile. Euroopa Liidust ida pool, Venemaal, võidutsevad natsionalistlikud kui suurshovinstlikud liikumised. Kogu seda õhustikku loob ja toetab Venemaa sees riiklik meedia, mis on tänaseks muutunud kõikehõlmavaks. Väljaspool Venemaad on käivitatud külluslikult rahastatud propagandsitlik infosõda, mille meetodid teevad silmad ette ka Hitleri Saksamaa propanda võtetele.
Paraku täheldame ka Lääne-Euroopas, mida oleme harjunud pidama liberaalse demokraatia tugisambaks, äärmuslike poliitiliaste jõudude esilekerkimist. Selles osas rääkisid ka Euroopa Parlamendi valimised selget keelt – Prantsusmaa Rahvusrinne, Briti Rahvuspartei, Hollandi Vabaduspartei, Kreeka Kuldse Koidiku ja Ungari Jobbiku taolised parteid olid ootamatult edukad. Need on samad parteid, mis toetavad ka Kremli agressiivset poliitikat ning millest paljud kasvavad Kremli laenude ja otsese toetuse najal.
Aasta tagasi Ukrainas, Kiievi Maidanil tõusis rahvas Euroopa Liidu lippude all üles korrumpeerunud ja vanameelsete juhi vastu, kes loobus allkirjastamast assotsiatsiatsioonolepingut Euroopa Liiduga. Venemaa sõjalise sissetungi tõttu peetakse sealsamas Ukrainas praegu Euroopa tähenduse ja ideaalide üle lahinguid. Täna tuleb teha kõik selleks, et nii Euroopa kui maailma otsustajad mõistaksid, et Euroopa Liidu idanaabrid on samuti Euroopa ning et Ukrainal ja igal Euroopa riigil on õigus suveräänsusele ja Euroopa valikule. Ning et ei mingid ärihuvid , majanduslikud ega pragmaatilised kaalutlused ei saa sellest tähtsamad olla. Autoritaarsed, aga nii mõnigi kord tõusva majandusega riigid on liberaalse korra ja euroopalikud väärtused proovile pannud . Nad on teinud seda viisil, mida me ei osanud ega suutnud Berliini müüri langemise ajal aimatagi.
Universaalsed inimõigused, seaduste ülimuslikkus, sõltumatu kohtusüsteem, vaba ajakirjandus, sõna- ja koosolekuvabadus, valitsemise läbipaistvus ja arundluskohustus, vaba ja sotsiaalselt vastutustundlik ettevõtlus, tugev ja häälekas kodanikuühiskond on just see moraalne vundament, mis teeb Euroopa Liidu unikaalseks ja ihaldusväärseks ning mille eest tuleb seista ja võidelada. Ja need ei ole mitte ELi või hoopiski USA “propagnadavahendid”, nagu Kreml armastab väita.
Praegusel murrangulisel ajal äärmine aeg mõelda selle üle, mis on Euroopa Liidu lühi- ja pikaajaline tegevusplaan. Sellel aastal astusid ametisse uus Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon, Euroopa Ülemkogu ja Euroopa välisteenistuse juhtkond. Neil lasub suur vastutus selle eest, et Euroopa Liit suudaks tulla toime kõigi tema ees seisvate probleemidega.
Kuid otsustamine selle üle ei tohiks kindlasti toimuda vana heal viisil - kabinetivaikuses ja eliitide vahel. Tänapäevane mõtlemine peaks tooma kaasa hoopis tihedama konsulteerimise ja läbikäimise otsustajate ja kodanikühiskonna vahel. See peab tähendama hoopis rohkem ühised üle-euroopalisi arutelusid Euroopa Liidu poliitkate ja tuleviku üle.
Me ei saa lubada, et meie Euroopa väärtusi moonutatakse ja nõrgendatakse. Me ei saa lubada, et jälle kordub Euroopa jagamine mõjusfäärideks.
Tänan tähelepanu eest.