Mall Hellam: Vabadust kõigile korraga ja igaühele eraldi
Mall Hellam,
Avatud Eesti Fondi juhataja
Täpselt 20 aastat tagasi, 20. augustil 1991 tähistasime Eesti Ungari Seltsiga esimese Ungari kuninga, pühakuks kuulutatud Istváni päeva. Ajad olid ärevad, putš Moskvas alanud. Tulevik paistis ebaselge ning see tuluke tunneli lõpus, mida olime juba arvanud nägevat, oli muutunud ähmasemaks. Lootuses, et tankid veel niipea siiski Tallinnani ei jõua, koostasime sel märkimisväärsel päeval ETA-le, ENSV Ülemnõukogule, Ungari parlamendile, Ungari saatkonnale Helsingis ja Ungari konsulaadile Leningradis pöördumise, mille sõnumiks oli Sándor Petőfi sõnade kohaselt kokkuvõtlikult, et " ..orjad iial pole me!" Neil päevil olime kõik enesele selgelt aru andmata osalised Eesti riigi sünnis.
Vabadus saabus ja igatsus olla peremees omal maal täitus. Tol ajal paistis, et riigi ehitamine on nii lihtne. Tuleb vaid jalule seada ajalooline õiglus, vabastada inimesed ajupesust ning avada maailm Eestile ja Eesti maailmale. Avatud Eesti Fondiski olid meie esimesteks suuremateks ettevõtmisteks võimalikult paljude tudengite, ühiskonnateadlaste, vaimuelu ja kodanikuühiskonna liidrite aitamine, et nad saaksid õppida ja mujal maailmas kogemusi vahetada ja koguda. Tol ajal terendas silme ees Eesti, kus käest kinni ja ühel meelel sammume ideaalmaastiku suunas, kus turumajanduse ja demokraatia kõrval õilmitseb ka eestiaegne ühistegevus ja vastastikune abistamine.
Briti mõtleja Ralf Dahrendorf on öelnud, et revolutsioone tehakse päevaga, majandusreformide läbiviimiseks kulub 3-5 aastat ning kodanikuühiskonna ülesehitamiseks terve põlvkond – ümmarguselt 20-30 aastat. Ühes mõttekaaslastega olime sellega arvestanud, aga tegelikkust päris adekvaatselt ette kujutada ei osanud. Võrreldes tänasega, seisid 1990. aastate algatuste ning ideede taga eeskätt aktiivsed üksikisikud, tugevaid organisatsioone ei olnud veel jõudnud tekkida. Ainukese mitte-riikliku asutusena, kes jagas projektitoetusi, toetas Avatud Eesti Fond peaaegu kõiki valdkondi. Ajad olid kaootilised, kuid põnevad ja muuhulgas on täna lõbus meenutada, et avatud ühiskonna ülesehitamiseks küsis toetust ka Haapsalu uksetehas. Suuremate ettevõtmiste puhul jalgratast leiutama ei hakatud ja kopeeriti mitmeid rahvusvaheliselt juba tuntud algatusi nagu lasteaedade arendusprogramm „Hea Algus“, kooliuuenduslik liikumine „Omanäoline kool“ ja „Kriitiline mõtlemine“, noorte ettevõtlusharidust edendav „Junior Achievement“ programm. Väitlusprogrammist sündis praeguseni aktiivne Eesti Väitlusselts ning kaasaegset kunsti ja kultuuri õppis avalikkus paremini hindama tänu Sorosi Kaaseaegse Kunsti Keskuse tegevusele, mida toetasime 1990. aastate lõpuni.
Tänaseks on oma peaga mõtlev, üksteist toetav ja enda õiguste eest seisev kodanikuühiskond kasvanud üle sõjaeelsetest ühistegevuse vormidest - pasunakooridest, „heategelikest sihtasutistest“ ja supiköökidest ja muudest ühisustest ning on muutunud kaasaegse elu lahutamatuks osaks. Eelpool loetletute kõrvale on tekkinud juurde sadu eripalgelisi organisatsioone, mis võitlevad oma õiguste ja huvide eest ning tahavad asjade otsustamisel sõna sekka öelda.
Teisiti mõtlemine
20 aastaga on vabaühenduste arv kasvanud mõnesajast ligi kolmekümne tuhandeni. Avalikkusele on enim silma jäänud rahvaalgatuse korras taas ellu ärganud erinevad talgute traditsioonid, kohalike küla- ja asumiseltside loomine. Näiteks Uue Maailma Seltsi algatused ning soov linnakeskkonna kujundamises kaasa rääkida on olnud heaks eeskujuks uutele omasugustele - Telliskivi Selts võitis möödunud aastal lahingu Tallinna linna vastu Kalamaja parkimiskorralduse tasuliseks muutmise vastu, halduskohtusse on sisse antud taotlus, mis vaidlustab palju kära tekitanud Hipodroomi ala detailplaneeringu. Seltsid teevad omavahel koostööd ning Tallinna Ühenduste Ümarlaud esitab näiteks ettepanekuid Tallinna Ühistranspordi Arengukava täiustamiseks, kaasa tahetakse rääkida linnaosade üldplaneeringute koostamisel. Kodanikuühiskonna areng tänavalt koosolekulaudade taha ei tähenda seda, et rohujuurealgatused kaoksid. Vastupidi – täiesti spontaanselt tekkinud aktsioonid ei haihtu kusagile. Heaks eeskujuks on siin „Maha Tallinna TV! Raha lasteaedadele“, kellel on sotsiaalmeedia kampaania kaudu õnnestunud koguda vajalik arv allkirju ning viia küsimus Tallinna volikokku.
Katkestatud järjepidevus
Avalik arutelu jääks aga vaesemaks, kui kaasaegset kodanikuühiskonda jäädaks käsitlema lihtsustatud võtmes, mis hõlmab peamiselt kogukonna- või seltsielu. On hea meel, et Avatud Eesti Fond on olnud häälekamate huvikaitse, eestkosteühenduste ja analüüsikeskuste nagu Eesti Inimõiguste Keskuse, Korruptsioonivaba Eesti, E-riigi Akadeemia, Praxise jpt. sünni juures ja saanud õla alla panna nende tõusule.
Majanduskriisi saabudes aga tõmmati terve rea organisatsioonide eelarveid koomale, eriti just selliste, kes tegelesid haavatavate gruppidega, kes ei oska ega jõuagi enda eest seista – lapsed, vanurid, puuetega inimesed, koduvägivalla alla kannatavad naised, uimastisõltlased jne. Alates 2009. aasta augustist haakusime George Sorosi alustatud rahvusvahelise kodanikuühiskonna kriisiprogrammiga, mille kaudu oleme tänaseni saanud toetada just kõige rohkem hädasolijaid abistavaid mittetulundusühinguid – kümnete teiste seas naiste varjupaikasid ja kriisinõustajaid üle Eesti, Hasartmängusõltuvuse Keskust, Nõmme Lastekaitse Liitu, Caritast, uimastisõltlastega tugiteenust pakkuvat MTÜ-d Convictus - enam kui 20 miljoni krooniga. Eesti karmi kokkuhoiupoliitika taustal ei saa me ilmselt veel väga pikka aega rääkida riigieelarve ülejäägist või siis filantroopia ehk eratoetajate hulga tõhusast kasvust. Samas probleemid ühiskonnas ei kahane, vaid ikka pigem vastupidi, neid tuleb juurde ja nad teisenevad.
Kas ei oleks ainuõige ning ka ratsionaalne tee aidata igal tasandil kaasa valdkondlike ühingute ja seltside tegevuste laiendamisele, usaldades nende osutada rohkem avalikke, näiteks sotsiaalteenuseid ja kanda senisest enam ülesandeid? Kas poleks seadusandjale kasulikum võtta aega kodanikuühenduste ja asjatundjatega arupidamiseks selle asemel, et kulutada hiljem, kui töö tehtud, närve ja energiat värske seaduse muutmise muutmiseks?
Kaasamise mõte
Avakõnes märtsikuus valitud riigikogule soovitas president Toomas Hendrik Ilves võtta järgmise nelja aasta märksõnaks „kaasamise“. Olgu öeldud, et kaasamise hea tava on olemas juba 2005. aastast, kuid iseloomult olnud senini soovituslik ning sõltunud pigem konkreetse ametniku tublidusest ja valmisolekust huvikaitse ühendustega suhelda. Arutlev demokraatia, millest on saanud kaasaegse ühiskonnakorralduse märksõna ja mille üks osapool on kodanikuühiskond, ei ole kindlasti lihtne ning otsuste vastuvõtmine võtab kauem aega, ent tulemus on samuti läbimõeldum ja argumenteeritum. Sealjuures võin kinnitada, et poliitikakujundamise protsessides osaledes ei mõlgu vabaühendustel või nende eestvedajatel tagamõttena meeles ise poliitikasse astuda ja „võimu haarata“, nagu mõned kriitikud sageli arvavad, vaid piirduda oma teemaga tegelemisest ja kogemustest tuleneva arvamuse esindamisega. Vabasektori roll on olla nii valvekoera kui tähelepanujuhtija rollis, omamata sealjuures ambitsiooni muutuda ise võimukandjaks. Poliitikud ei ole vabasektori konkurendiks, vaid koostöö- ja vaidluspartneriks ning seetõttu ei tähenda kodanikuühiskonna tugevnemine riigi rolli vähenemist – siin saab tuua häid näiteid Põhjamaadest, kus vabasektoril on riigiga väga tõhus läbikäimine.
Lisaks kaasamisele seaduste ja otsuste ettevalmistamisel on näiteks mitmel pool maailmas – Brasiilias, Suurbritannias, USA-s, - huvitava uuendusena edukalt ellu viidud ka kaasavat eelarvemenetlust. See tähendab, et kohaliku omavalitsuse tasandil on kodanikel endil õigus otsustada teatud osa eelarveliste investeeringute rahade üle. Piltlikult öeldes – valik, kas remontida mõni teejupp, korrastada rahvamaja või suunata raha näiteks selle piirkonna töötute ümberõppeks, sõltuks elanike enda tahtest. iial pole mitte väli
20 aasta tagused lootused rebida end vabaks nõukogude impeeriumi ja mõtteviisi orjusest on täitunud. Samas tahaks uskuda, et eelseisvatel aastakümnetel vabaneme nii igaüks omaette kui terve ühiskond meid kammitsevatest sisemistest köidikutest. See tähendab vabanemist eelarvamustest ja harjumuspärases kinni olemisest, mis takistab meie inimeste ja nende koosluste pealehakkamise, oskuste ja oma riigi ülesehitamisel saadud õppetundide kasutamist. Ma usun, et uued võimalused riigi edendamiseks peituvad just Eesti üha tugevnevas vabakonnas.