Avatud Eesti Fond 35

Kristina Mänd: Eesti digiriigi edulugu on seotud tugevate inimestevaheliste sidemetega

35 aastat tagasi sündis Eestis organisatsioon, mille mõju kodanikuühiskonna kujunemisele on hindamatu. Avatud Eesti Fond, mille väärtus ei seisne pelgalt rahastamises, vaid tarkades otsustes ja inimestesse investeerimises, on aidanud kujundada Eestit kaasavaks ja avatud ühiskonnaks, kirjutab E-riigi Akadeemia e-demokraatia vanemekspert Kristina Mänd. 

Kui 1994. aastal kandideerisin Avatud Eesti Fondi kaudu Muskie stipendiumile, polnud mul aimugi, et sellest saab alguse elumuutev teekond. Toona tundus see põnev ja hea võimalus õppida USAs, kuid tegelikult istutas see kogemus minu sisse seemne, millest kasvas välja missioon panustada Eesti kodanikuühiskonda ja tugeva kolmanda sektori loomisse.

Tarkus investeerida inimestesse

AEF ei ole kunagi olnud lihtsalt üks järjekordne toetuste jagaja. Tundlikel ühekskümnendatel oli fondil tarkust teha midagi hoopis erilist – investeerida inimestesse ja luua keskkond, kus areneda, õppida ja julgelt unistada. Seda ajal, mil internet oli alles unistus, kuid saadi aru, kui tähtis on sotsiaalne kapital nii väikeses riigis nagu Eesti.

Eestis on vähe organisatsioone, kelle panus ühiskonda oleks nii suur, ent samas nii nähtamatu kui Avatud Eesti Fondil. AEF-i toega looud Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsioon, maakondlikud tugikeskused ja vabatahtliku töö populariseerimine ei ole lihtsalt järjekordsed bürokraatlikud algatused – see on missioon reaalsete muutustega, mis lõid aluse meie tänasele kodanikuaktiivsusele ja avatud ühiskonnale. 

Nähtamatu jõud avatud ühiskonna taga

Kui täna räägitakse, kuidas tehnoloogia muutis ühiskondi avatuks, siis fond tegi seda juba enne digiajastut luues Eestis usalduse ja koostöövõrgustikud ammu enne, kui kodulehed ja e-kirjad muutusid igapäevaseks. See oli revolutsioon ilma loosungiteta, ent mõjuga, mida tajume tänaseni.

Samas tunnen, et fondil oleks olnud ja on jätkuvalt potentsiaali jagada oma teadmisi veelgi laiemalt ka rahvusvaheliselt. Eesti kogemus usalduse ja kaasamise ehitamisel on midagi, mida võiks rohkem tutvustada teistele riikidele, kus sageli arvatakse, et lahendused peituvad pelgalt tehnoloogias. Eesti edu digiriigi loomisel on suures osas seotud just tugevate inimestevaheliste sidemetega, mille loomisel Avatud Eesti Fond on olnud võtmerollis.

Fondile soovin juubeliks uut hoogu, sest kuigi Eesti on teinud märkimisväärseid edusamme, pole kaasav ja vaba ühiskond midagi iseenesestmõistetavat. Selle hoidmiseks on vaja pidevat tööd ning seda saab teha vaid teadlikult ja ühiselt pingutades. AEF on olnud ja võiks edaspidigi olla selle pingutuse keskmes. Suuresti on just AEF koos teiste organisatsioonidega loonud kaasava ühiskonna mudeli, milles mina tahan elada.

Omanäoline Kool andis vaba Eesti haridusele stardikiirenduse

Rohkem kui 30 aastat tagasi käivitatud ühendus Omanäoline Kool oli sellele tagasi vaadates märkimisväärne pöördepunkti Eesti haridusmaastikul. Selle liikumise kaudu muutus kogu Eesti koolikultuur märgatavalt avatumaks, koostööpõhisemaks ja demokraatlikumaks, kirjutab ühenduse loomise juures olnud kauaaegne haridusjuht Ott Kasuri. 

Ühendus Omanäoline Kool ei olnud pelgalt koolitusprojekt, vaid kultuuriline ja ideoloogiline nihe, mis sai teoks koostöös tänavu 35. aastapäeva tähistava Avatud Eesti Fondiga. Tollasele õhinapõhisele ja lootusrikkale ajale oli iseloomulik, et muutused toimusid ülikiiresti ja nii sai sisuliselt vaid mõne koosolekuga kogu nõukogudeaegne koolisüsteem pea peale keeratud ning alustatud uue, vabale Eestile sobiva koolisüsteemi ülesehitamisega. 

Järsk kannapööre oli hädavajalik

Omanäolise Kooli eesmärgiks oligi teha järsk kannapööre nõukaaegsest koolisüsteemist lahtisaamiseks ning luua üle Eesti erinäolisi koole, mis vastaksid uue aja nõudmistele.  Üleminekul nõukogudeaegselt haridussüsteemilt demokraatlikule ja avatud koolikultuurile oli vaja nii materiaalset kui ka ideelist tuge. Nõustajatena olid meil abiks mitu USA ülikoolide professorit, kes hariduspoliitika koolitusseminari “Kooliarendus – juhtimine ja tulemushinnang” järgselt 1993. aastal panid paika projekti “Omanäoline Kool” ettevalmistamiseks korraldava toimkonna, kuhu kuulusid Hannes Voolma, Ott Kasuri, Tarmo Pajus, Galina Oja ja Epp Rebane.  Viieliikmeline toimkond kutsuti Ungarisse rahvusvahelisse meistriklassi end täiendama. Lisaks kaasas Kooliamet veel kümmekond kaasõppejõudu.

1993. aasta sügisel käivitus projekt "Omanäoline Kool" Kooliameti, Avatud Eesti Fondi ja Columbia Ülikooli koostöös.  Kooliameti projektijuht oli Hannes Voolma ning osales 75 koolimeeskonda üle Eesti. 1994 aastal jätkus projekt "Omanäoline Kool 2" Kooliameti, Avatud Eesti Fondi ja Helsingi Ülikooli koostöös. Projektijuht oli Aimur Liiva, osales 50 kooli üle Eesti. Neli nädala pikkust täiendõppeseminari koolide 2-3 liikmelistele meeskondadele viis läbi  Kooliamet Avatud Eesti Fondi toetusel.

Üks olulisi muudatusi, mille Omanäoline Kool kaasa tõi, oli liikumine direktorikeskselt, autoritaarsemalt, juhtimisstiililt meeskonnakesksele juhtimisele. Enam polnud direktor üksi see, kes kõike otsustas, vaid sõnaõiguse said ka õppejuhid, õpetajad, vanematekogu ja lõpuks ka õpilased, mis oli nõukogudeaegse süsteemiga võrreldes suur samm edasi. Koolitöö planeerimine muutus selliseks, et iga inimene koolis pidi saama aru, et koolikultuuri kujundavad kõik koolipere liikmed. Sealjuures pidi hea koolijuht olema endiselt nähtav, olema meelsuse ja kultuuri kujundaja, kuid enam ei räägitud vaid direktorist, vaid koolimeeskonnast.

Uus aeg tõi uue õppekava

Omanäolise Kooli algatuses osalejad reformisid põhjalikult ka seda, kuidas ja mida koolis õpiti. Esmakordselt Eestis loodi põhjalik ühiskonnapõhine õppekava, mis oli silmapaistev koolikultuuriline muudatus. Õppekava loomiseks moodustati ainekavade töörühmad, mis koosnesid nii õpetajatest, teadlastest, õppejõududest kui teistest haridusega seotud inimestest. See oli esmakordne ja hädavajalik samm, sest varem puudus Eestis kogemus, kuidas kogukondade vajadusi arvestavalt õppekava luua. 

Omanäolise Kooli liikumine tõi Eesti koolidesse sisse mõtteviisi, et õppimine on elukestev protsess, mis ei lõpe ei õpilase ega õpetaja jaoks koolimaja ukse sulgudes. Koolid hakkasid regulaarselt läbi viima arengu- ja koolituspäevi, mis lähtusid nende enda töötajate rahvusvahelistest kogemustest ja tõid uut teadmist otse koolimeeskondade igapäevatöösse.

Koolijuhid ja õpetajad said muutuste piibli

Just see demokraatlik ja koostööpõhine lähenemine tegi Omanäolise Kooli projektist omas ajas nii erilise ja Eesti haridussüsteemi edasist käekäiku määrava algatuse. Lisaks täiendõppele välismaal tõlgiti eesti keelde ka üks haridusmuutuste läbiviimisel väga oluline teos – käsiraamat „Principles for Our Changing Schools: The Knowledge and Skill Base“, millest kujunes koolijuhtide ja õpetajate jaoks „muudatuste juhtimise piibel“. See teos sisaldas põhjalikke praktilisi nõuandeid ning sai asendamatuks teejuhiks paljudele, kes soovisid oma koolides tõelist koolikultuuri muutust ellu viia. Selle ja teiste materjalide tõlkimisel tekkisid ka mitmed täiesti uued eestikeelsed mõisted ja hariduslik sõnavara täienes laiemalt, mis väljendas hästi uue ajastu mõtteviisi.

Kindlasti on oluline ka see, et Omanäolise Kooli projekt toimis integratsioonivahendina, hõlmates õpetajaid ja koole üle kogu Eesti, sealhulgas Narvast, Kohtla-Järvelt ja Sillamäelt. Projekti kaasatus oli märkimisväärne ja aitas siduda eesti- ja venekeelseid koole ning õpetajaid ühte koolikultuurilisse ruumi. 

Omanäolise Kooli pärand on endiselt tajutav

Täna võib julgelt väita, et Omanäolise Kooli liikumine andis vaba Eesti haridusele suurepärase stardi. Ilma selle algatuseta oleksid Eesti koolid tänapäevase haridussüsteemini küll ilmselt jõudnud, kuid palju hiljem ja suuremate sünnivaludega.  

Omanäolise Kooli pärand on endiselt nähtav ja tajutav meie koolides. Kuigi tänapäeval ei pruugi sarnast projekti enam vaja olla – maailm on muutunud avatumaks ja võimalused mitmekesisemaks – ei tasu unustada, kui oluline oli see projekt omas ajas ajalooliste muutuste läbi viimiseks. Usun, et Omanäolise Kooli vaim elab ka tänapäeva koolikultuuris edasi, olles igapäevase koolitöö osa.

Sõnaga maailma muutmas: Eesti väitlusliikumise lugu 

Kolmkümmend aastat tagasi hakati Avatud Eesti Fondi toel andma Eestis väitlusharidust. Tänaseks kõikjale levinud ja ühiskonda sügavalt mõjutanud liikumine alustas väikselt ja mõneti ootamatutest kohtadest, kirjutab kogenud kõne-ja väitlemisoskuste koolitaja Margo Loor. 

Kuidas muuta ühiskonna mõtteviisi? Üks retsept on kindlasti selline -- tee muutus hariduses, oota mõnikümmend aastat ja korras. Kas käputäis õpetajaid, kes 1994. aasta kevadel Viljandis, Mustlas, Kuressaares ja Tallinnas oma klassi teleka ja videomaki tassisid, teadsid, millist ahelreaktsiooni nad on käivitamas? Ma kahtlen. 

Mina tol kevadel 9. klassi õpilasena kirjanduse tundi minnes kindlasti ei teadnud, et järgmise 45 minutiga muutub kogu mu elu. Videokassett läks plastiku klõbisedes mängijasse ja teleri ekraanile ilmusid toogades väitlejad. Poolt ja vastu kõned. Ristküsitlused. Kohtunike kommentaarid. See oli midagi täiesti teistsugust, korraga antiigi hõnguline ja värskusest ning vabadusest tulvil! Koolis oli õpilane ikka olnud käsutäitja. Nüüd korraga terendas võimalus noorena oma arvamust kõva ja selge häälega, lausa lavalaudadelt kõne vormis esitada. 

Algus nagu salaseltsis

Paar kuud varem olid Pedagoogikaülikooli tudengid ja õppejõud üles filminud esimese eestikeelse näidisväitluse. Veel mõned kuud enne seda oli väike grupp Eesti õpetajaid käinud koos mitmete teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide õpetajatega Budapestis ja õppinud USA treeneritelt väitlushariduse põhialuseid. Nüüd, kaasas pedas tehtud videokassetid, läksid nad igaüks oma koolis ja oma tunnis õpilaste juurde, näitasid neile filmilindilt väitlust ja küsisid, kes oleks huvitatud proovima. 

Selle videokasseti sisu lükkas liikuma midagi salaseltsi taolist. Esialgu oli asjasse pühendatuid vaid käputäis, vähem kui kümnest koolist. Õpiti ja harjutati koos argumendi- ja kõneoskuseid, käidi teineteisel mööda Eestimaad külas sõprusväitluseid tegemas, pandi alused koolide väitlusklubidele. 

Mitmetes koolides ei tahtnud eriti vanemad õpetajad kuidagi leppida sellega, et noortel mingi oma arvamus on ning julgus ja oskused seda väljendada. Väitlus oli rebel, väitlus oli silmiavav, iga väitlusega füüsiliselt tuntav aju kasv oli joovastav. Tasapisi hakati näidisväitlustega liikumist laiendama. Uhke tunne oli, kui AEFi teleka ja tumedate klaasidega mugav mikrobuss ette veeres ning algas sõit mõnda teise linna, et sealsetes koolideski väitlustuuled puhuma panna. 

Tänase väitlusseltsi sõnal on kaalu

Meie “peakorter” fondi kontoris Estonia puiestee 10 oli esimene koht, kus me saime Netscape brauseriga hakata mõni aasta varem loodud veebis surfama, et valmistuda osalemiseks esimestel rahvusvahelistel väitlusüritustel. Mitmed hakkasid oma koolides toimetama kooliajalehti ja tegema kooliraadiot. Olime pöördumatult sõnavabadusest “nakatunud”. 

1998. aastal loodud Eesti Väitlusselts on täna üleriigiline vabaühendus, kelle argumenteerimisele üles kutsuval häälel on arvestatav kaal nii haridusmaastikul, koolitusturul kui ühiskondlikus arvamuskultuuris. Keskkoolide väitluse Eesti meistrivõistlustel osaleb enam kui kuuekümne kooli õpilasi, arutlevat haridust antakse veel palju rohkemates koolides. Aasta suurim väitlusturniir toimub koostöös Eesti presidendiga. 

Argumenteeritud väitlusoskus on väärikas rida CVs

Argumendi- ja väitlusoskus on muutunud normaalseks osaks kaasaegsest Eesti ühiskonnast. Kas me oskasime sellest unistada, kui esimest väitlusõpikut AEFi kontoris tõlkisime ja toimetasime? Võib-olla siis, 1996. aastal, juba natuke oskasime, sest olime näinud teisi, palju pikema demokraatiaga riike, kus argumenteeritud mõtlemisoskus oli normaalne osa inimeseks olemisest.

 Väga ümmarguselt on avatud ühiskonna fondide võrgustik aastakümnete jooksul toetanud Eesti väitlusliikumist kokku ca kahe miljoni dollariga. Selle investeeringu ühiskondlik mõju on olnud tohutu. Täna leiab väitlusoskused paljude Eesti inimeste resümeest alates pooltest Rakett 69 osalejatest kuni ministrite, kultuuritegelaste, juhtivate teadlaste ja suurettevõtjateni. Ühe mitmekümnemiljonilise käibega elektroonikaettevõtte juht ütles mulle mõned aastad tagasi: “Ma tegin ise kooli ajal väitlust ja see oli ülikasulik. Kas Sa saaks palun tulla ja mu ettevõtte juhtkonna ka argumenteeritult väitlema õpetada?” Riigikantselei juures tegutses aastaid kõrgemate riigiametnike väitlusklubi. 

Kingitus, mida tuleb edasi jagada

Kui oled saanud väärtusliku kingituse, tuleb seda väärtust jagada. Mandalay, Birma. Vientiane, Laos. Tbilisi, Georgia. Chișinău, Moldova. Chiang Rai, Tai. Need on mõned kohad maailmas, kuhu Eesti on jätnud jälje, kus Eesti õpetajad ja treenerid on käinud argumenteeritud mõtlemise ja eneseväljenduse oskuseid edasi õpetamas. 

Kui ma aastal 2011. esimest korda Birmas käisin, siis valetasin piiri peal, et olen tulnud puhkusele. Tegelikult tegin suletud akende ja uste taga üle terve riigi kohale sõitnud õpetajatele väitlusoskuste koolitusi. Elevus ja entusiasm, mis riskidest olenemata ruumis nende nädalate jooksul valitses, meenutas mulle elavalt meid ennast 90-ndate keskel. Sellest koolitustuurist sai alguse Birma väitlusliikumine, mille liikmed ka täna, verise hunta tagakiusamisest hoolimata, vastupanuliikumise kontrolli all olevatel aladel, teinekord pisikestes hüttides keset džunglit, õpetavad Eestist pärit joonistega kohalikele lastele mõtte-, sõna- ja eneseväljenduse vabadust, aga ka sellega kaasas käivaid oskuseid ja vastutust. 

Me pole kunagi saadut tagasi maksnud, aga me oleme seda palju kordi edasi andnud ja anname veel. Praegu on oluline aidata uuesti üles ehitada Ukraina väitlusliikumine. See lugu, päevast päeva edasi elav lugu, mis algas ühest Avatud Eesti Fondi projektist, on Eesti Väitlusseltsi lugu. Kuid ühtlasi on see meie avatud ühiskonna lugu ja meie rahva demokraatlike oskuste lugu. Aitäh, Avatud Eesti Fond ja palju õnne 35. sünnipäevaks!

Avatud Eesti Fond – Eesti elu kujundaja

1992. aasta kevadel, loetud päevad enne Rootsi kuningapaari visiiti, sai Eesti esimesed püsivad internetiühendused Stockholmi ja sealtkaudu laia maailma. Eesti oli tagasi vabas maailmas ning liitus kiiresti kasvava rahvusvahelise internetikogukonnaga. Infotehnoloogia nutikas kasutamine andis Eesti arengule uue hingamise ning muutus rahvusvaheliselt meie tunnusmärgiks, kirjutab Balti Uuringute Instituudi asutaja ja juhatuse esimees Marek Tiits. 

George Soros ja Avatud Eesti Fond olid nende seas, kes mõistsid varakult, et internet ei ole üksnes tehniline tööriist, vaid oluline osa avatud ühiskonna kujunemisest. Fondist sai Eesti varajase internetiarengu üks keskseid toetajaid.

Avatud Eesti Fondi toetus võimaldas ühendada ülikoole ja koole internetiga ning luua veebiteenuseid, mis toetasid informatsiooni kiirtee laialdasemat kasutuselevõttu. See kujundas arusaama, et internet on oluline osa demokraatliku ja vaba ühiskonna toimimisest.

Tänapäeva maailmas seisavad avatud ja demokraatlikud väärtused silmitsi mitmekesiste ohtudega. Internetis leviv valeinfo õõnestab usaldust inimeste vahel, meedia ja riigivõimu vastu. Tehnoloogiat kasutatakse vahel vahendina inimeste mõjutamiseks või jälgimiseks. Ka väljaspool digikeskkonda piiratakse põhiõigusi ja demokraatlikku iseolemist – seda ka brutaalse jõuga, mille ees taandub inimelu väärtus. Need arengud tuletavad meelde, et vabadus ei püsi iseenesest. Seda tuleb iga päev hoida, arendada ja kaitsta.

Avatud Eesti Fondi toetus avas Eestile tee vabasse maailma. Meie kõikide ülesanne on vabadust hoida ja kaitsta. Balti Uuringute Instituudis teeme seda teaduspõhise poliitikaanalüüsi ja nõustamise kaudu. Usume, et mida paremini kaalutletud ja sisulisemad on otsused, seda tugevamad Eesti ja Euroopa on. 

Aitäh, Avatud Eesti Fond – ja palju õnne sünnipäevaks! Vabadust kandes edasi.

Kui õppija sai õiguse: Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu sünd 

1998. aasta sügisel sündis Eesti Õpilasomavalitsuste Liit. See oli hetk, mil kooliõpilased – mitte veel valimisõiguslikud ega poliitiliselt kuuldavad – ütlesid esimest korda kollektiivselt ja selge häälega: meil on õigus kaasa rääkida, meenutab Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide grupi välisnõunik Jörgen Siil. 

Selleks, et mõista, miks see oluline oli, tuleb astuda samm tagasi ja meenutada, milline oli Eesti 1990. aastatel. Noortel polnud ühiskondlikku häält, vähemasti mitte institutsionaalselt organiseeritud kujul. Kuigi iseseisvus oli taastatud ja demokraatlikud väärtused võidukäiku alustanud, oli kooliõpilane endiselt pigem kuulaja kui rääkija rollis. Meil oli haridussüsteem, mis oli harjunud otsustama õppija eest, mitte koos temaga.

Eesti taasiseseisvumise järel 1990ndate alguses kerkis esile palju uusi vabadusi. Inimesed said reisida, rääkida, asutada oma organisatsioone. Aga koos vabadusega tuli ka vastutus ja vajadus leida vastus küsimusele, kes esindab neid, kellel veel hääleõigust ei ole.

Viie Kooli koostöölepe lõi aluse

Koolides tekkisid küll õpilasomavalitsused, kuid need olid sageli formaalsed, piiratud rolliga ning omavahel ühendamata. Võim oli koolijuhi või õpetaja käes, mitte õpilasel. Seetõttu oli Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu loomine noorte jaoks midagi palju enamat kui lihtsalt järjekordne katusorganisatsioon. See oli märk sellest, et ka alaealised on kodanikud – kaasamõtlejad, mitte ainult käsu korras kaasa tegijad.

Mäletan, kuidas 1996. aastal viis Tallinna kesklinna kooli sõlmisid Viie Kooli Koostöölepingu. See oli esimene teadlik katse ühendada õpilasomavalitsusi piirkondlikul tasandil. Oli selge, et vajadus ka üleriigilise koostöö järele oli õhus.

Avatud Eesti Fond pakkus tuge ja rahastust üle-eestilise organisatsiooni loomiseks. Mina, toonane gümnaasiumiõpilane, sain 1997. aastal kutse hakata projektijuhiks. Ülesanne oli lihtne sõnastada, ent keeruline ellu viia: luua nullist struktuur, mis ühendaks koolide õpilasomavalitsused ja annaks neile legitiimse hääle.

Sõitsime mööda Eestit, kohtusime koolide esindustega, tutvustasime ideed. Toona oli see kõik veel üsna toores – puudus arusaam sellest, mida selline organisatsioon peaks tegema ja kuidas töötama. Aga üks asi oli selge: oli aeg võtta õppija huvid avalikku ruumi. Ja neid tuli esindada mitte juhuslikult valitud häälekate õpilaste, vaid suurema kogukonna kaudu.

See protsess jõudiski 1998. aasta sügiseks nii kaugele, et sündis ametlikult Eesti Õpilasomavalitsuste Liit. Mina olin selleks hetkeks juba ülikoolis, kuid elasin toimuvale loomulikult kaasa, sest algne eesmärk, anda õppijale esindav hääl, sai lõpuks täidetud. 

Õpilaste hääl muutuste keskel

Tänases vaates võib tunduda enesestmõistetav, et õpilastel on oma liit ja et neid kaasatakse haridusotsustesse. Aga toonases ajas polnud see kaugeltki nii.

Näiteks oli 1998. aasta ka esimene, mil Eestis toimusid riigieksamid. Meid kaasati selle süsteemi ülesehitamisse. Jah, esialgu skeptiliselt – kas see süsteem on õiglane, kas see koormab õpilast üle? – aga õpilaste hääl oli laua taga. See oli midagi uut. 

Me ei nõudnud, et meid kõiges kuulda võetaks. Me nõudsime, et meid kuulataks. Et õpilaselt ei küsitaks nõu alles siis, kui otsus on tehtud, vaid et ta oleks arutellu kaasatud. Just sellest sai inspiratsiooni ka dokumentaalfilmi „Õppija õigus“ pealkiri – see oli meie ühine kokkulepe: seisame koos, mitte üksi. Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu loomine ei olnud pelgalt organisatsiooniline edulugu. 

Neile aegadele tagasi vaadates oli Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu sünd ikkagi omajagu ajalooline verstapost. See ei olnud mitte ainult organisatsiooni loomine, vaid mõtteviisi muutus: õppija võib, oskab ja peab oma õiguste eest seisma. Selles peitubki „õppija õigus“.

Pöördeliste aegade roll Eesti kunsti muutumises

Avatud Eesti Fondi võrgustikku kuuluv Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti keskus (SKKE), millest tänaseks on saanud Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, loodi aastal 1992 ja avas ametlikult oma uksed 23. märtsil 1993 Eesti Kunstnike Liidule kuulunud ruumides Vabaduse väljaku Kunstihoones. Ruumides, mis aeg-ajalt olid olnud mitteametlikeks näituseruumideks noortele kunstnikele, kelle loomingut laiale publikule (ja kontrollidele) ei tahetud näidata. Näituseruum „omadele“ oli uueks institutsiooniks igati sobiv paik, meenutab kunstiteadlane ja -kriitik Sirje Helme. 

Mina kohtusin Suzy Meszolyga esimest korda Kuku klubis, meie vestlus polnud väga pikk, aastal 1992 polnud vaja pikalt mõelda, et uue ettepanekuga kaasa minna ja oma nõusolek koostööks anda. Suzy oli Ida-Euroopa kunstikeskuste võrgustiku koordinaator ja ühtlasi selle looja. Kuidas suures süsteemis ühte erineva tegevuskavaga suurt üksust välja võluda võimalik oli, tean vaid legendi tasemel, ja ega see meid eriti ei huvitanud.

Kui aus olla, siis ega ma alguses päriselt aru ei saanudki, mida see võrgustik, eesmärgid, finantseerimine, ülesanded ja eesmärgid kokku tähendas, süvenemiseks polnud ka aega, vastata tuli kiiresti. Ning ees kumav ettekujutus, mida kõike kunstimaailmas teha on võimalik - uksed avanevad, meie talendid lendavad maailma ja ka vastupidi, tarkus voolab siiakanti – oli liiga ahvatlev, et pikemalt mõtlema jääda. 

Eesti keskus lõi oma identiteedi

Võrgustiku keskustel oli kõigil ühtmoodi struktuur ja programmid, sh. aastanäituste korraldamine. Avalikkuse jaoks võtsid just näitused kokku keskuse tegevuse iseloomu ja olid seetõttu äärmiselt tähtsad, aga on ju selge, et nii erinevad nagu Ida-Euroopa riigid olid ja on, kujunesid keskustel välja erinevad fookused. Nii hakkasime ka meie mõtlema üha rohkem oma keskuse identiteedi peale ning lähtusime suuresti kohalikust kunstiväljast ja selle vajadustest. 

Alguses oligi Eesti keskusel sarnaselt kõigiga kolm olulist programmi: aastanäitus, dokumentatsiooni koostamine nõukogude aegsest alternatiivkunstist ning samas enda keskusest kaasaegse kunsti infokeskuse loomine, ning stipendiumid kunstnikele, eeskätt noortele, keda huvitasid uued meediad, näiteks videokunst, ja kõikvõimalikud uued vabadused loomingus. 

Neli aastat oligi keskuse peasündmuseks aastanäituse korraldamine. Esimeste aastanäitustega töötasime välja uue näitusemudeli, kuraatorinäituse, ja sellega kaasneva infrastruktuuri- rahaline toetus osalevatele kunstnikele, eesti- ja inglisekeelne kataloog, kommunikatsioon, toetajad jne. Esimesest aastanäitusest „Aine -aineta“ (1993, kuraator Ando Keskküla) kujunes mudel, mis sisuliselt toimib ju siiani. 

Vabad ja metsikud

Samal ajal korraldasime muidugi igal võimalusel näituseid Eestist väljas, sel ajal oli seda lihtne teha, sest huvi Kesk-ja Ida-Euroopa kunsti vastu oli suur ja kunstikeskused olid Lääne galeriidele ja institutsioonidele vajalikud infopangad ja partnerid. Meie kunstnikelt oodati uut verd, tabude ja arusaamade lõhkumist või nihestamist, pidime olema „vabade metsikute“ rollis. Eks meie maade kunstnikud omamoodi kuninga narri rollis olidki, kuid see andis kunstnikele omakorda suure tegutsemisvabaduse. 

Peale neljandat aastanäitust „Eesti kui märk“ tundus siiski, et hakkame lahjenema, sest jõudu kogusid kaks kunstimuuseumi Tallinnas ja Tartus, Kunstihoone, olid tekkinud esimesed galeriid. Samas teadsime, et igavesti keskuseid ei rahastata, George Soros oli algusest peale saatnud sõnumi, et toetus on mõeldud stardiks ja et kui selliseid keskusi kohalikule kultuuriväljale vaja on, jäävad nad ellu ka ilma AEFi toetuseta. 

Kuidas edasi? Olime keset suuri muutusi ja mitte ainut kunstis. Tajusime, kuidas kogu senine ajalugu muudab raskelt, aga tagasipöördumatult positsioone. Oli oma krooni ja oma pankade, uue majandussüsteemi ülesehituse ja  tiigrihüppe aeg. Meil oli vaja uut strateegilist prioriteeti, milleks saigi Interstandingu sari. Viies aastanäitus 1995. aastal oli esimene, kus interstandingu näitus ja konverents ühendatud olid.

Ellujäämine keset suuri muutusi

SKKE leidis oma uue identiteedi virtuaalmaailmas, sündmuste ahelas „Interstanding“. 1995. aastal korraldatud suur rahvusvaheline konverents „Interstanding. Understanding Interactivity“ oli võimas avaakord järgnevatele konverentsidele ja näitustele, mille fookuses oli uus digitaaltehnoloogia, selle võimalused kunstis ja kultuuris laiemalt, uudishimulik ja positiivne vaade tulevikku, aga samal ajal ka raskemad kultuurilised küsimused sellest, mis toimub väikeste riikide ja rahvastega globaliseeruvas maailmas, suures ühiskülas. Konverentsi ettekanded olid rahvusvahelise raskeväe teadlastelt, Eestisse tuldi suure entusiasmiga esinema. 

Samal ajal loomulikult ei jäänud tähelepanuta muu töö, näitusetegevus väljapoole muutus üha aktiivsemaks, olime partnerid Sao Paolo biennaalile ja uuele noorte kunstnike biennaalile Manifesta, see tegevus andis julguse pakkuda keskust Veneetsia biennaali korraldusmeeskonnaks, mis toimib tänaseni. Eriti lõikasid loorbereid meie videokunstnikud Jaan Toomik, Ene-Liis Semper ja Kai Kaljo, Eestit juba teatigi Interstandingu ja videokunsti järgi, need olid meie kaubamärgid. Kirjastasime katalooge, pidasime loenguid, töö kasvas. Tundub uskumatu, aga olime esimesed, kes suures mahus kaasasid eraraha, alustasime koostöös Hansapangaga galeristidena (tegevjuhiks Mare Pedanik). Galerii asus Liivalaia tänaval panga peahoone alumise korruse ruumides ning seda rahastas täies mahus Hansapank, lisaks andis pank välja aastapreemia, mis tollastes tingimustes oli väga suur. Aeg oli täis pöörast energiat, tundus, et kõik on võimalik.

Ajad muutusid kiiremini kui ajalugu

Tollane kultuuriajakirjandus oli äärmiselt aktiivne, igast näitusest ja ettevõtmisest ilmus mitmeid artikleid. Siiski oli ka kriitilisi arvamusi, süüdistusi eesti kunsti arengu moonutamises, võõraste ideede sissetoomises, väljakujunenud esteetika  lammutamises. Arvan siiani, et meie kunst 1990ndatel oleks muutunud nagunii, algus oli juba tegelikult 80ndate lõpus, Rühm T üritustes, kuid kogu protsess oleks olnud aeglasem ja vaevarikkam. Ilmselt mitte nii lennukas ja mitmed erilised edulood oleks olemata olnud. Aga see kõik jääbki teadmata. 

Tagantjärele  vaadates on see olnud fantastiline, et olen saanud seista ajaloo pöördeliste aegade sees, tunda, kuidas kõik muutub ja kujuneb kogu oma erakordses keerulisuses. Võimalik, et töötades mujal kui Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses oleksin kogu protsessi teisiti tajunud. Nüüd aga - kiiremini kui ajalugu,  selline oli ühe näituse ja kataloogi pealkiri, mille tegime koos Kiasmaga Soomes. 

Üheksakümnendad -  selline aastakümme saab olla vaid kord sajandis!

Kodanikualgatus pole oht, vaid demokraatia tuiksoon

Viimaste aastate arengud maailmas, alates USAst kuni Serbiani, peaksid meid Eestis ärgitama taas küsima: kui palju väärtustame tegelikult avatud ühiskonna põhimõtteid ja kui kaugele oleme valmis minema, et hoida seda, mis ehitati üles 90ndatel, kirjutab politoloog Vello Pettai.

Olen umbes 35 aasta jooksul olnud kõrvaltvaataja, osaleja ja hindaja kodanikuühiskonna kasvuloos. Täna on Avatud Eesti Fondi 35. juubeli puhul aeg taas sellele loole otsa vaadata.

Kui varem räägiti globaliseerumisest ja demokraatia levikust kui paratamatust protsessist, siis täna näeme selgelt autokraatlikke tendentse Euroopas ja kaugemal. See peaks meid ärgitama aktiivselt kaitsma saavutatut, aga ka arendama uusi lahendusi, mis aitavad hoida Eesti kodanikuühiskonna terve ja tugeva.

Kui 1990. aastate alguses alustas tegevust Avatud Eesti Fond, oli Eestis alles määramatus. Polnud ei tugevaid institutsioone ega stabiilset rahastust. Oli vaid tohutu energia ja selge teadmine, et midagi tuleb teha. Pandi alus millelegi erakordselt väärtuslikule – ühiskonnale, kus kodanik ei ole pelgalt riigi subjekt, vaid selle aktiivne kujundaja. See oli ka aeg, kus mina otsisin aktiivselt võimalusi tagasi Eestisse naasta.

Mul oli au näha lähedalt, kuidas noored, entusiastlikud eestlased said võimaluse arendada ideid ja projekte, mis tõstsid meid riigi ja rahvana järgmisele tasandile. Mäletan hästi, kuidas 1995. aasta sügisel istusin juba komisjonides ning hindasin aastate jooksul hunnikute viisi avaldusi välisstipendiumitele. Avanes terve põlvkonna jaoks uks maailma.

Paljud neist olid üliõpilased, keda õpetasin Tartu Ülikoolis Rein Taagepera rajatud sotsiaalteaduskonnas ning kes hiljem viisid ellu kodanikuühiskonda kujundanud projekte – aitasid üles ehitada Integratsiooni Sihtasutust, töötasid välja vähemusrahvuste kaasamise algatusi või juhtisid olulisi sihtasutusi ja valitsusväliseid organisatsioone. Paljudest on saanud inimesed, keda me tänapäeval hästi tunneme.

Ühiskond otsis uut sammu – ja leidis selle

90ndate teises pooles hakkas selgeks saama, et ühiskond vajab järgmist sammu. Otsesed rahatoetused ja kodanikualgatused olid käivitatud, nüüd tuli hakata ehitama vettpidavaid struktuure. Koos paljude ärksate peadega hakkasime Avatud Eesti Fondi toel looma mõttekoda, mis keskenduks valitsemise parandamisele ja riiklike institutsioonide tugevdamisele. See mõttekoda sai nimeks Praxis.

Selleks ajaks olid Eesti ja mitmed teised riigid saavutanud poliitilise stabiilsuse ning ees terendas Euroopa Liiduga liitumine. Sellises kontekstis muutus järjest olulisemaks riigi haldussuutlikkuse kasvatamine ning strateegiliste mõttekodade ja partnerlussuhete loomine.

Tänaseks on Praxis, aga ka Avatud Eesti Fond kujunenud institutsiooniks, mille mõju ulatub kaugemale kui esialgsed unistused. Projektid tööturu, hariduse ja sotsiaalpoliitika valdkonnas, koostöö ministeeriumitega, osalus rahvusvahelistes võrgustikes – kõik see sai võimalikuks, sest usuti, et Eestis saab teha asju professionaalselt, sisuliselt ja sõltumatult.

Kodanikuühiskond ei ole luksus, vaid vajadus

Täna aga näeme, et demokraatia tugisambad kogu maailmas on surve all. Piirid kodanikuaktiivsuse ja poliitiliste huvide vahel on muutunud ähmasemaks ja ohtlikuks. Näited Ungarist ja hiljuti ka Serbiast näitavad, kuidas võimud kasutavad ära hirmu «välisagentide» ees, et õõnestada vaba ühiskonda ja vaigistada kriitilisi hääli. Isegi Ameerika Ühendriikides, mida on kaua peetud demokraatia majakaks, levivad hirmutavalt kiiresti narratiivid, mis asetavad kodanikuühiskonna tegevuse kahtluse alla.

Meie Eestis peame olema tähelepanelikud ja mõistma, et kodanikuühiskonna tugevus pole iseenesestmõistetav, vaid vajab pidevat kaitset ja hoolt. Samal ajal peame mõistma, et tugeva ja sõltumatu vabakonna hoidmine on meie ühiskonna arengu alus ning tuleviku võtmetähtsusega küsimus. Siinjuures mängivad fondid, vabaühendused ja kodanikualgatused võtmerolli, võimaldades sõltumatutel ideedel kasvada ja areneda ning pakkudes platvormi ühiskondlikuks diskussiooniks.

Maja on ehitatud – nüüd tuleb seda hoida

Võiksime Eestis täna küsida: kuidas kindlustada, et kodanikualgatused poleks pelgalt sallitud, vaid soodustatud ja toetatud ka riiklikul tasandil? Meil tuleb aktiivselt seista selle eest, et kodanikuühiskonda nähtaks mitte vaenlasena või potentsiaalse ohuna, vaid demokraatia loomuliku tuiksoonena.

Tugev, mõtlev ja avatud ühiskond on parim kaitse igasuguste autoritaarsete kalduvuste vastu. Eesti senine edu põhinebki suuresti vabal ja aktiivsel kodanikualgatusel. Nüüd, kus maailm meie ümber muutub järjest keerulisemaks, peame väärtustama ja kaitsma seda, mida oleme loonud – ühiskonda, kus igaühel on õigus oma arvamusele ja võimalus seda ka väljendada. See on meie ühisvastutus ja ühtlasi parim garantii tulevikuks.

Avatud Eesti Fondi 35. juubeliaastal on oluline mäletada, mis teekonda pidi oleme tulnud – Eesti on arenenud tohutult ja välja kasvanud raskest ja määramatust pärandist. Kui üheksakümnendate alguses oli meil vundament, mille peale oli vaja maja ehitada, siis nüüd saab öelda, et seda maja on väga hästi ehitatud. Kindlasti tahab mõni veel mõnda akent ja värvitooni muuta, aga ehitus on olnud tulemuslik ja selle üle saab uhke olla.

AEF: demokraatiafestivali stardipaku ehitaja

Kui täna räägime Arvamusfestivalist kui igasuvisest kohtumispaigast, mis toob Eesti tuleviku teemal Paidesse mõttevahetusi pidama pea kümme tuhat inimest, siis vähem teada on see, et sellel sündmusel aitas vaikse, kuid mõjuvõimsa toetajana esimesel aastal startida ka  Avatud Eesti Fond.  AEFi roll festivali stardipakul ei olnud mitte ainult rahaline (kuigi ka see oli tol hetkel tähtis), vaid vähemalt sama oluline oli fondi roll sisulise kaasamõtlejana, kirjutab kommunikatsiooniekspert ja Arvamusfestivali maaletooja Kristi Liiva. 

Avatud Eesti Fondi tegevjuht Mall Hellam on läbi fondi tegevusloo olnud märkaja ja käivitaja, kes oskab ühiskonnas ära tunda need sõlmpunktid, millest muutus võib saada alguse. Malle eestvedamisel oli fond korraldanud 2000-ndate keskel üle-eestilisi kohalike valimiste eelseid kodanikuhariduslikke „Häälekaalu“ koolitussarju ja olnud nende koolituste  korralduse juures väiksel määral panustamas. Just Mallega jagasin ühena esimestest kolmteist aastat tagasi ideed, mis oli inspireeritud Rootsis toimuvast Almedaleni nädalast – pea pool sajandit toimuvast demokraatiafestivali olemusega kohtumispaigast, kuhu kõik, kel huvi ühiskonna käekäigu vastu, saavad mõttevahetusteks kokku tulla.

Kahekõnest 2012. aasta mais sai aasta hiljem mitmekesine starditoetus. Esmalt oli abi juba sellest, et saime festivali tuumiktiimiga fondi inimestega oma mõtteid põrgatada ja fookuseid timmida. Samuti andis fond festivali algatajate kasutusse ka oma kontaktvõrgustiku ja meediakanalid. Ja esimese aasta õnnestumise järel tuli fond kaasa arutelusid korraldama, osaledes ideekorjes, pakkudes välja sisukaid ja ühiskondlikult teravaid aruteluteemasid ja tuues festivali arutelulavadele kõnelejaid väljastpoolt Eestit. Eesmärgiga tugevdada argumenteeritud kahekõne oskuse arendamise kaudu avatud ühiskonna ideed ja demokraatiat kui selle valitsemisvormi.

Järjekorras kolmeteistkümnes Arvamusfestival avab Paides uksed 8. augustil. Tule kohale, kui tahad pidada mõtestatud vestlusi Eestist ja maailmast; saada kogemuse, kuidas dialoogis argumenteerimis- ja kuulamisoskuse abil jõuda uue teadmise või taipamiseni ning läbi selle igaüks oma erialal või rollis ideid ja inspiratsiooni tegutsemiseks.